27 aastane Frances ja tema sõbranna Sophie (kes näeb välja nagu naissoost Erlend Oye oma banjoga) on tavalised noored suures New York'is. Sophie liigub oma eluga edasi (poiss-sõber, töö, kolimisplaanid), Frances aga otsib oma kohta ja on hetkelises paigalseisus. Anyway, filmi sisu võite ükskõik kust lugeda.
Mulle meeldis see film väga, ehk sellepärast, et tundsin end paljuski ära. Soov suurekskasvamisega mitte kiirustada. "Not a girl, not yet a woman". Francese roll oli tugev. Naine võib olla ebaorganiseeritud, segaduses, rõõmus, kurb, hooliv, ambitsioonikas, vaimukas, kohmakas, vahetu, siiras - kõike samal ajal. Tundub ju tegelikult tavaline inimene, ent ikkagi mõjus tema roll filmis väga jõuliselt ja sügavalt. Killuke feministi tõstab minus pead. Film sellest, kuidas on olla noor, loominguline ja segaduses...kuid tähtis on selle kõige juures rõõmsat meelt säilitada.
Film jookseb väga kergelt ja on otsast lõpuni vaimukas, vahetu ja armas. Hea meelega jälgiks Francese tegemisi veel tunde ja tunde.
"Sometimes it's good to do what you're supposed to do when you're supposed to do it"
- Frances
Nii "grande" film, et ei oska kuskilt alustada ega lõpetada. Üle kahe tunni visuaalset naudingut.
Võrdlusi tehakse ennekõike Fellini "La dolce vita'ga", milles ka kübeke 8½. Peaosaline Rooma, selle magus elu, mis nüüdseks on muutunud mõrudaks. See pole enam maa noortele. Alles jäänud palju nostalgiat, tühja eksisteerimist.
Aga kõik see on nii ilus. Rooma on Rooma. Oma ilus ja valus. Linn, kus igal kivil on midagi rääkida.
Minu aasta Roomas pani seda elu mõistma, kaasa elama ja armastama. Kuigi olla itaallane, sündinud ja elanud Roomas - seda ei saa ma kunagi tunda.
Jep, kes käib peolt peole, see on tema lava. Peaagu igal õhtul on etendus. Rong, mis ei vii kuhugi, heal juhul samasse kohta tagasi.Ma küll ei tea, kas oleks pidanud keskenduma filmi teises osas nii palju õde Mariale?
Geniaalne Toni Servillo, mõnus võrdlus ka rolliga Il Divo's.
Film, mis on oma auhindu väärt. Sorrentino, kes on puudutanud nii erinevaid teemasid, ent siiski alati minuni jõudnud. Ja tore, et ta taaskord Pärdi maagia oma filmiilusse lisas.
"Kodu" (Hemma, Rež: Maximilian Hult) Ma ei tea, kuidas see juhtus aga kogemata olin endale ostnud ka selle filmi pileti. Mõtlesin selle filmi all vist midagi teist ja lihtsalt ostsin. See selleks. Ega kahju pole. Film oli üdini soe ja mõnus. Lugu sellest, kuidas leida see päris hea ja õige koht kus elada. Kas saab asendada armastatud inimesi või tuleb lõplikult minna koos nendega? Film ise on väga meeleolukas, naerda saab piisavalt, rohkemgi kui mõnes vitamiinilaksus.
Kui piletid müüki tulid, ostsin esimese hooga 8 piletit + avafilm. Ühtegi soovitust siis veel välja ei õnnestunud kraapida, seega tegutsesin tuttavate režissööride ja suuresti kõhutunde järgi. Peale eduka nädalavahetuse on tulemas veel "Möödanik", "La grande bellezza", "Kui Allah tahab", "Nagu isa, nõnda poeg"...ja vb oli veel midagi, mis hetkel ei meenu. Mitmed filmid jäävad kahjuks nägemata ka ebasobivate linastusaegade ja kiire elutempo tõttu. That's life.
Selle aasta avafilmiks oli "Gabrielle". Gabrielle on Williamsi sündroomiga tüdruk. Kui otsida wikipediast ladusamat seletust, siis Williamsi sündroomiga haigetele on iseloomulikud "haldjalikud" näojooned koos madala ninajuurega, ebaharilikult rõõmsameelne käitumine ja sundimatu suhtlemine võõrastega, arenguline mahajäämus koos hästi arenenud keeleoskusega ning kardiovaskulaarsed häired.
Selline on filmi peategelane, rõõmsameelne tüdruk, kes käib erivajadustega noorte kooris laulmas. Seal laulab ka tema armastus Martin. Lugu keerlebki nende suhte ümber ja kuidas nad koos kooriga valmistavad ette suureks esinemiseks. Tõusude ja mõõnadega võitlevad nad koosolemise ja iseseisvumise nimel.
Südamlik film, mis hoiab suurema osa ajast suu kõrvuni. Ja kõik.
"Llewyn Davise ballaad"
Väga silmipaitavalt pehme pildiga lugu folkmuusikust, kes üritab muusikamaailmas sooloartistina läbi lüüa. Lugu, mis ei vii eriti kuhugi aga mille iga minut on väga nauditav. Vaimukas dialoog vaheldub mõtlemapanevate, ilusate lauludega. Veidi nukker ja väsinud on kõik seal talvises New York'is.
Soovitan soojalt!
"Valed võmmid"
Kuna eelmine aasta oli Quentin Dupieux' Pöff'il linastunud film "Vale" üks mu lemmikutest, olid mu ootused uue filmi suhtes üpris suured. Kahjuks tuleb tõdeda, et "Valet" see üle ei löönud. Lootsin hullemat. Uues filmis oli rohkem nilbust ja vähem absurdi. Olen rahul, et vaatasin aga hea kõhutäis naeru jäi seekord tulemata.
"Tänav Palermos"
Valisin midagi veel vitamiinilaksust. Võiks öelda, et kui ma pean valima, eelistan ma pigem mitte vitamiinilaksutada. Mulle meeldib selle 6,50 eest saada pigem tugevasti raputatud kui veidike naerdud. Selline melanhoolne eestlane:) Ega mul midagi vitamiini vastu ka pole, lihtsalt ei jõua kõike vaadata ja mingi valiku peab tegema. Kuna tegu oli Itaaliaga, siis tuli valik lihtsamalt. Nostalgitsen Itaaliat vaadates ja ehk naeran ka. Seda viimast sai ka, mitte palju kuid piisvalt. Filmi sisus oli tegu tüüpilise itaalia kaose, kiusu ja rumaluse sünnitisega (no offense itaallased, te meeldite mulle ikka). See kõik aga teebki asja nii ülitobedaks, et see muutub naljakaks.
Kitsal Palermo tänava sõitsid kokku kaks autot, kumbki ei ole nõus tagurdama, et teist mööda lasta. Kogu selle probleemi ümber kuhjuv tegevus ja inimmass keerab situatsiooni veel rohkem üle võlli.
"Omar"
Kaasahaarav lugu Palestiina ja Iisraeli situatsioonist läbi vabadusvõitleja Omar'i, kes nii tihti kui võimalik ronib üle müüri, et kohtuda sõprade ja armastutud tüdruku Nadiaga. Pärast sõduri mahalaskmist valvepostil, saab lugu veelgi hoogu juurde ja tugevad löögid Omari suunas ei jää tulemata. Keerulised inimsuhted, usaldus ja usaldamatus. Põnev! Soovitan.
Lugu nagu muinasjutus. Pani mõtlema kõikide nende andekate inimeste peale, kes omaette kodus nokitsevad ja sealt kunagi kaugemale ei jõua. Palju talente, kes ühel või teisel põhjusel oma "toast" ka kümne küünega kraapides välja ei tiri. Kes üldse üritab, kes lööb käega. Heal juhul saavadki kuulsaks pärast surma. Kui nad üldse surnud on...
Rodriguez: "We also just came back from South America and I was tired. I was asleep when it won, but my daughter Sandra called to tell me. I don't have TV service anyway." (rollingstone.com)
Nagu kaks paralleelelu, kõrvitsast printsiks, prinsist kõrvitsaks. See, mis elu ta endiselt peale come back'i Aafrikas elab, on ühtaegu nii kurb ja nii ilus. Vähemalt on tal nüüd valikut.
Film täis kauneid pilte, head muusikat ja lihtsaid ent suuri emotsioone.
"When the rain drank champagne
My Estonian Archangel came and got me wated
Cause the sweetest kiss I ever got is the one
I've never tased"
Juhuslikult polnud kinos vaadata muud kui antud film. Ei teagi, kas muidu oleks seda vaatama läinud. Ning tuleb tõdeda, et täitsa meeldis. Kurbnaljakas või lihtsalt naljakas draama meestest, kellel kõigil on elus midagi ühes või teises suunas viltu ja kuidas nad selle üle arutavad. Ega meestel see avameelne jutt ja pisar nii lihtsalt välja ei tule - aga lõppude lõpuks on ka nemad inimesed :) Mina suunaks selle filmi pigem meestele!
Sünnipäeva veetsin ülisümpaatsete tegelaste seltsis. Kolmas film on nähtud ja rõõm on tõdeda, et sõpradel on vanust juurde tulnud aga huumorisoon pole kübedki umbe kiskunud. Küll pole tegu enam peadpidi armumisse esimesel päeval, aeg ja argielu toovad sisse probleemid, tülid. Sellegipoolest oli suur rõõm nendega taas kohtuda, kaameratöö tekitab tunde, et istun nende kõrval ja iga pisem kui emotsioon ja siirus on näha. Eelnevatele filmidele omaselt pikad ja vaimukad dialoogid, ilusad paigad ja inimesed.
Tore oli näha ka tuttvat poissi - Yiannis Papadopoulos, peategelane filmis "Boy eating the bird's food", film mis jättis kustumatu mulje.
Igatahes, kui sa pole eelnevat kahte filmi näinud, siis tee seda, ja vaata ka kolmandat.
Lugu sellest, kuidas „ God will kill us all“. 2005 aastal Rumeeniat raputanud tõestisündinud lugu. Preester ja neli nunna arreteeriti ja alustati kohtuprotsessi.
Kloostris elavale tüdrukule Voichita’le tuleb Saksamaalt
järgi sõbranna Alina, kellega nad olid lastekodu aegadel väga lähedased
olnud. Alina on vabam, julgem, Voichina aga mitte. Voichita on aga leindud Jumala ja
ei vaimustu mõttest sõbrannaga Saksamaale naasta ja seal tööd otsida. Tema jaoks on tähtis süsteemsus, turvatunne. Ta on kaotanud oma sõnad, oma mõtted.
Hullumeelses maailmas on hullud kõige normaalsemad. Või
vastupidi. Igaljuhul on jõudnud Aline kohta, kuhu ta ei kuulu ja millest ta aru
ei saa. Ja ei peagi. Usk pole tema jaoks. Kõik, mis on meie mõistes normaalne
ja reaalne tema sees, on seal keskkonnas saatan, kes su sees salaplaane
sepitseb ja ootamatutel momentidel välja lööb. Suures usus on selleks abinõud,
mis ei keera Alinat usku, vaid keeravad ta vaimselt ja füüsiliselt
ebastabiilseks kuni on pöördumatud tagajärjed.
Kas siis Jumal tahtis seda? Usk annab sulle reeglid, mida järgida. Lõpus pead vastutama ikkagi ise.
Ekraanile naelutav kaader kui politsei saabub kloostrisse,
Voichita keskses plaanis, tema tardund pilk ja kohalejõudev arusaam, mida nad
vaese tüdrukuga teinud on.
Samuti on filmi lõpp see, mis paneb sündmused politseiautos
paika: see on vaid üks juhtum päeva jooksul, mida tuleb lahendada. See suur
kloostrimaailma, elu, valu ja mure, inimkaotus tõmmatakse nii kokku, et see
upub maailmamuredesse ära.
Paar päeva tagasi käisime San Lorenzo´s kinos, Cinema Palazzo. Okupeeritud kino (millegipärast kõik kohad kuhu satun on okupeeritud). Seal näidati filmi " Sangue- La morte non esiste"(2005). Kohal olid ka peaosatäitja Elio Germano ja režissöör Libero De Rienzo. Film mulle meeldis, segamini traagika ja huumor. Germano mängib ka filmis "La nostra vita", mida oli võimalik PÖFFil näha. Samuti filmis "Mio fratello e figlio unico" ja paljudes teistes. Filmijärgne arutelu läks itaallaslikult elavaks, naerda sai kõvasti ja lõpetati külaliste küsimustega publikule.
Sellel nädalal hellitas mu kultuurimeelt esiteks tummfilmid, mis tõstsid häält ka Roomas. Vana hea Teatro Valle, mis sulgemise järel sai uue elu, ei näi väsivat. Sel korral olid kavas tummfilmid koos live bändiga. Kutsusin sõbrad kaasa ja ühinesime couchsufingu inimestega ning nautisime mõnusat atmosfääri. Sealsed inimesed ja vaba õhkkond on alati väga inspireerivad. Ette tulnud muudatused kavas ja filmile järgnenud ettekanded on alati osa selle koha eripärast.
Viaggio nella Luna (1902, di Georges Méliès) Assalto al treno (1903, di Edwin S. Porter) L’Inferno (1911, di Francesco Bertolini, Giuseppe de Liguoro e Adolfo Padovan) Entr’acte (1924, di René Clair)
Kahel nädalal olen käinud viis korda välikinos. Siin on neid palju, mõned suured ja uhked, imeilusas kohas, teised väikesed ja ebakvaliteetsed, kuskil aias koos hubase söögikohaga. Mõlemal juhul on tegu toreda õhkkonnaga. Pooled on tasuta, pooled tahavad 5-6 euot.
Villa Borgheses vaatasin ära Ristiisa 1 ja 2 osa. Ülejäänud korrad vaatasin itaalia filme. Neid on ju seinast seina (ja tihtipeale sinna kehvema seina poole). Aga üks oli isegi täitsa hea, selle aasta film Giuseppe Gagliardi "Tatanka". Hiljem oli kohtumine režissööriga ja ka mõned näitlejad olid kohal. (Teatud filmide puhul on "ping-pong" õhtud, küsimused-vastused filmiga seotud inimestelt. Paar päeva tagasi näidati PÖFFil linastunud "20 sigarette", samuti koos režissööriga).
Paljud kinod näitavad ka laias valikus itaalia vanu filme aga nende peale ma pole veel trehvanud. Ja eks see ole pooleldi kinoelamus ja pooleldi itaalia keele õppimiseks. Igatahes palju-palju on veel vaadata, nii uut kui vana kraami. Woody Allen pidi ka praegu Roomas filmi tegema. Mõtlesin, et lähen ütlen "tere".
.jpg)
