Rež: Paolo Sorrentino
Nii "grande" film, et ei oska kuskilt alustada ega lõpetada. Üle kahe tunni visuaalset naudingut.
Võrdlusi tehakse ennekõike Fellini "La dolce vita'ga", milles ka kübeke 8½. Peaosaline Rooma, selle magus elu, mis nüüdseks on muutunud mõrudaks. See pole enam maa noortele. Alles jäänud palju nostalgiat, tühja eksisteerimist.
Aga kõik see on nii ilus. Rooma on Rooma. Oma ilus ja valus. Linn, kus igal kivil on midagi rääkida.
Minu aasta Roomas pani seda elu mõistma, kaasa elama ja armastama. Kuigi olla itaallane, sündinud ja elanud Roomas - seda ei saa ma kunagi tunda.
Jep, kes käib peolt peole, see on tema lava. Peaagu igal õhtul on etendus. Rong, mis ei vii kuhugi, heal juhul samasse kohta tagasi.Ma küll ei tea, kas oleks pidanud keskenduma filmi teises osas nii palju õde Mariale?
Geniaalne Toni Servillo, mõnus võrdlus ka rolliga Il Divo's.Film, mis on oma auhindu väärt. Sorrentino, kes on puudutanud nii erinevaid teemasid, ent siiski alati minuni jõudnud. Ja tore, et ta taaskord Pärdi maagia oma filmiilusse lisas.
No comments:
Post a Comment