Wednesday, June 29, 2011



Eelmine nädal käisin elu esimesel Rooma Couchsurfingu üritusel. Siin korraldatakse neid väga tihti. Soovi korral võid kõik oma päevad täita etteantud ürituste näol: nädalas 2-3 korda kohtumised baarides, kontserdite külastused, grillipeod, mere äärde minekud jne. Mina võtsin osa ping-pongi turniirist. Nõrku meie grupis loomulikul ei olnud ja alustades kahes alagrupis selgitati välja võitja. Mina lahkusin enne lõppu aga paarist geimivõidust piisas (ka meeste vastu), et oma eluga õnnelikul edasi minna.


-----------------------

Enne Terminit on üks mõnus suur jäätisekohvik G. Fassi. Pigem nagu jäätisemaailm, kus tundub, et suletud uste taga on lisaks üks ilmatu suur jäätisetehas. Enamasti on järjekorrad ühest saaliotsast teisi, 30-40 inimest, aga õnneks liigub see väga kiiresti.





Friday, June 17, 2011

Teatro Valle




Üleeile, 15. 06, sattusin pool juhuslikult sõbra kutsel teatrisse. Teadsin nii palju, et see teater on kinni pandud ja vastuprotestiks astuvad seal üles kuulsad itaalia kultuuritegelased.
Tegemist oli uhke suure teatriga kesklinnas, rahvast paksult täis. Õnneks leidsmine viimasel rõdul vabad kohad ja uurisime toimunut. Kavas olid suuresti kõned, muusikalised etteasted ja nende kooslus. Kohal olid peategelased ka PÖFFil linastunud filmidest nagu Vinicio Marchioni filmist " "20 sigarette" ja Elio Gemono filmist " La nosta vita". Mängisid muusikud, kes on teinud paljudele filmidele soundtrack´e, kõnelesid näitlejad, lavamehed ja tehnikud, kõik, kes on pikki aastaid teatri jaoks töötanud ja ehk alles nüüd lavale pääsesid ja sõna said. Meeleolu on protestiv, kurb, sest kõik tegid oma lõpukõne, kõik läksid pärast koju ja enam tagasi tööle ei pöördunud.
Teater oli okupeeritud kunstiinimeste poolt. See oli linna poolt suletud, meil ei olnud luba seal olla, kuid saal oli rahvast täis.

Vota Si!



Nädalavahetusega sai ühele poole referendum, kus Itaalia otsustas riigis tuumaenergia kasutamise, veevarustuse erastamise kohta, samuti selle üle, kas ministreid saab kohtuasjadest vabastada.
Valimiste-eelne aeg oli täis kampaaniaid, performance jm igal nurgal. Inimesed jagasi flaiereid, seljad olid kleepekaid täis, teatriaias käis performance, kus läbi kunsti kutsuti inimesi hääletama. Facebooki itaalia sõbrad postitasid üleskutseid iga päev. Sõbrad saatsid kõikidele telefonis olevatele kontaktidele sõnumeid, et minge hääletama. Reklaam pidi jõudma tänavatel otse inimesteni, kuna lehed ja televisioon ajavad oma rida.
Üle mitmekümne aasta oli hääletusprotsent piisavalt suur 57%, hooolimata Berlusconi soovitusest mitte hääletada ja muudest alatutest trikkidest. 95% andis oma hääle tuumajaama ehitamise vastu, vesi peab jääma riigile ja kõik ministrid, kaasa arvatud peaminiester, peavad oma tegudest aru andma ja õigel ajal kohtusse ilmuma.
See oli suur pidu itaallastele, kes kogunesid platsidele pidutsema. Kui küsisin sõbralt, kas siis midagi nüüd muutub ka, ütles ta: "arvatavasti mitte". Aga teadmine, et nii palju inimesi on oma hääle kuuldavaks teinud, on piisavalt hea, et edasi minna. Vanade plakatite kõrvale ilmusid uued: Aitäh Itaalia!

Monday, June 13, 2011



Laupäeval, 11. juuni toimus Roomas Euro Pride. Rongkäik viis läbi linna Circo Massimo´le. Karneval oli uhke, näha võis igasuguseid stiilinäiteid, riietes ja ilma. 99% poiste puusaringid olid kordi sujuvamad kui minul. Aga üleüldiselt nii vaba, energilist ja sõbralikku õhkkonda pole ma ühes kohas näinud.
NB! Kui Lady Gaga algas, siis ma lahkusin.





Foto kvaliteedist me ei räägi aga rahvast oli palju!


Friday, June 10, 2011


Olen sukeldunud peadpidi Rooma ellu. Kui välja arvata paar vabatahtlikku, siis peale nende keegi eriti inglise keelt ei räägi. Täna oli mu teine keeletund ja ma alles nüüd hakkan kahtlema, et olen (eksitusel) sattunud tugevamasse gruppi. Kui teised teevad harjutusi ja alustavad algusest, siis minu grupis on ainult itaalia keel, õpetaja muud ei räägi. Ta oskab väga hästi inglise keelt aga pool kiusu pärast ei räägi, me peame ju õppima. Tegelt ta on väga lahe. Peale minu on grupis nüüdseks ainult hispaania tüdrukud, kes jagavad asja, kuna keeltevaheline sarnasus on nii suur. Ma olen ainuke udu, kes noogutab kaasa kui vaja.

Elan suures, koledas majas. Maja ühel korrusel on klassiruumidest ehitatud toad, selline ühikaelu käib siin hetkel. Rahvast on palju, esindatud on Saksamaa, Portugal, Hiina, Prantsusmaa, Iisrael jne.

----------

Elan Pigneto lõunapoolses, ehk kaugemas osas. See on olnud pikka aega elamiseks sisserändajatele, tänavapilt on kirju. Nüüd aga, kui ühistrantspordi ühendus kesklinnaga on mugavam, kolivad siia järjest rohkem ka kohalikud. Pigneto linnapoolsest osast on saanud väga lahe ja populaarne paik alternatiivsetele baaridele, kohvikutele. Siin on ka esmaspäeval tänavad noori täis, kes sõbraga, kes perega, kes koeraga. Õhkkond on väga tore ja sõbralik. Pole vist palju vaja, olen leidnud ideaalse koha, kus käia!