Suur (kohutav?) ilu

"La grande bellezza"
Rež: Paolo Sorrentino

Nii "grande" film, et ei oska kuskilt alustada ega lõpetada. Üle kahe tunni visuaalset naudingut.
Võrdlusi tehakse ennekõike Fellini "La dolce vita'ga", milles ka kübeke 8½. Peaosaline Rooma, selle magus elu, mis nüüdseks on muutunud mõrudaks. See pole enam maa noortele. Alles jäänud palju nostalgiat, tühja eksisteerimist.
Aga kõik see on nii ilus. Rooma on Rooma. Oma ilus ja valus. Linn, kus igal kivil on midagi rääkida.
Minu aasta Roomas pani seda elu mõistma, kaasa elama ja armastama. Kuigi olla itaallane, sündinud ja elanud Roomas - seda ei saa ma kunagi tunda.

Jep, kes käib peolt peole, see on tema lava. Peaagu igal õhtul on etendus. Rong, mis ei vii kuhugi, heal juhul samasse kohta tagasi.Ma küll ei tea, kas oleks pidanud keskenduma filmi teises osas nii palju õde Mariale? 

Geniaalne Toni Servillo, mõnus võrdlus ka rolliga Il Divo's.
Film, mis on oma auhindu väärt. Sorrentino, kes on puudutanud nii erinevaid teemasid, ent siiski alati minuni jõudnud. Ja tore, et ta taaskord Pärdi maagia oma filmiilusse lisas.

Roma 2011-2012

Korraks tagasi

Veebruari algus viis mind korraks tagasi Rooma. Peaaegu aasta oli möödas sellest kui sealt lahkusin. Väga kodune ja hea oli tagasi olla, kahjuks olin koolitusel ja vaba aega, et ringi vaadata, peaagu polnud. Seega istusin viis päeva kesklinna hotellis. Lõuna ajal oli tunnike aeg, et linnas ringi vaadata (selle ajaga aga kuhugi ei jõudnud). Reede õhtu siiski põgenesin ülejäänud koolitusseltskonnast, et oma sõpru-tuttavaid CS karnevali peol kohata. Vana hea San Lorenzo, baarid ja melu. Ei muud kui järgmise korrani, Rooma.

Henri Cartier Bresson ja viimane ring

Viimastel päevadel õnnestus käia kauaoodatus fotonäitusel Henri Cartier Bresson. Mees, kes oli moodsa fotoajakirjanduse isa. Näitus oli toredas Palazzo Incontro´s. Sisened kõigepealt armsasse raamatupoodi, kust saab osta enamasti kunsti ja filmiga seotud teoseid. Seejärel on armas ja mõnusa õhkkonnaga kohvik, mis oli rahvast paksult täis, ning seejärel viib trepp üles näitusele. Fotod räägivad enda eest. Mõned näited siin, rohkemaks google´da.

Mulle väga meeldib see tänavajupp Via de Corso ja Fontana di Trevi vahel. Seal on mitu putkat kuis tüüpiliste suveniiride seast saab otsa ka vanu ja uusi plakateid filmidest, muusikast. Kus oma töid müüvad ja pilte maalivad kunstnikud. Muidugi maalide ja muude tööde soetamiseks on parim koht Piazza Novana. Viimane kord ostsin minagi ühe pildi. Varsti on see loodetavasti minu uue toa seinal.

Ilmailu

Täna juhtus meil siis niimoodi. Lubatud lumi jõudis siiani. Inimesed on paanikas, koolid kinni, rongid kinni, trammid kinni, kõik on kinni. Jooksin siis ka välja uudistama seda ilmaimet aga 15 minuti pärast pöörasin koju tagasi, sest jalad olid läbimärjad. See, mis maha jääb, on üks paras löga ja vesi ja seda jätkub ikka parajalt. Kummikuid ja lumesaapais mul siin pole, tõmba või kilekotid jala otsa. Ilus lai lumi küll aga loodan, et nüüd enamus itaallastest ei mõtle, et lumi ongi selline ebameeldiv ja läbimärg nähtus. Tahaks ikka miinuskraadi lund. Igaljuhul ka mina ei pidanud täna tööle minema, halva ilma tõttu oli noortekeskus suletud. Põnev.

Ja ajalehte uskudes valisin ma 27 aasta kõige külmema talve, et Itaaliasse tulla (kuigi tänane ilm on minu jaoks viimaste nädalate üks soojemaid).

Noortevahetus Martial Art

Siis kui mina olin Riminis ja Roomas viibida polnud võimalik, toimus siin järjekordne noortevahetus võitluskunstide teemal. Kohale jõudsin viimaseks päevaks. Esindatud oli ka Eesti grupp. Videokokkuvõtet näete siin:

http://www.youtube.com/watch?v=G7GyUG5ZTtc

Forte Prenestino

Käisin alles teist korda Forte Prenestino´s, kuigi see asub paarikümne minuti jalutuskäigu kaugusel minu majast. Suur kompleks, a la sõjaväebaas, kus suvel käies oli neli lava, baarid nii väljas kui sees ja hoov inimesi täis. Preagu jääb pidu rohkem siseruumidesse. Käisime piilumas, mis seal toimub. Parajalt inimesi, bänd, odavad joogid. Igaljuhul põnev koht aeg-ajalt läbikäimiseks.

Film

Paar päeva tagasi käisime San Lorenzo´s kinos, Cinema Palazzo. Okupeeritud kino (millegipärast kõik kohad kuhu satun on okupeeritud). Seal näidati filmi " Sangue- La morte non esiste"(2005). Kohal olid ka peaosatäitja Elio Germano ja režissöör Libero De Rienzo. Film mulle meeldis, segamini traagika ja huumor. Germano mängib ka filmis "La nostra vita", mida oli võimalik PÖFFil näha. Samuti filmis "Mio fratello e figlio unico" ja paljudes teistes. Filmijärgne arutelu läks itaallaslikult elavaks, naerda sai kõvasti ja lõpetati külaliste küsimustega publikule.

Sügis Roomas