Henri Cartier Bresson ja viimane ring

Viimastel päevadel õnnestus käia kauaoodatus fotonäitusel Henri Cartier Bresson. Mees, kes oli moodsa fotoajakirjanduse isa. Näitus oli toredas Palazzo Incontro´s. Sisened kõigepealt armsasse raamatupoodi, kust saab osta enamasti kunsti ja filmiga seotud teoseid. Seejärel on armas ja mõnusa õhkkonnaga kohvik, mis oli rahvast paksult täis, ning seejärel viib trepp üles näitusele. Fotod räägivad enda eest. Mõned näited siin, rohkemaks google´da.

Mulle väga meeldib see tänavajupp Via de Corso ja Fontana di Trevi vahel. Seal on mitu putkat kuis tüüpiliste suveniiride seast saab otsa ka vanu ja uusi plakateid filmidest, muusikast. Kus oma töid müüvad ja pilte maalivad kunstnikud. Muidugi maalide ja muude tööde soetamiseks on parim koht Piazza Novana. Viimane kord ostsin minagi ühe pildi. Varsti on see loodetavasti minu uue toa seinal.

Torre Del Creco

Peaaegu minu viimasel EVS nädalal kutsuti mind Mid-term trainingule Napolisse, Torre De Creco´sse. See oli vana, armas hotell mere ääres, mafia südames. Koolitus kestis neli päeva, mille käigus arutasime taas EVS-iks olemise rõõme ja raskusi.

Õnneks seekord oli meil palju vaba aega. Lõunapausid mere ääres, vein, päike ja maailma kõige toredam seltskond. Pool rahvast oli tuttav Rimini ajast, pool olid uued. Ja see uus pool oli samuti üks eriline seltskond. Need on need intensiivsed neli päeva, kus leiad sarnaselt mõtlevaid inimesi, naudid pikki jutuajamisi ja tekkinud nalju, mis jäävad saatma veel kauaks. Terve Euroopa on koos. Ja siis kui tunned, et oled leidnud inimesed, kellega tahaks ka tulevikus suhelda, pead lahkuma. EVSi kurb osa. Aga loomulikult jäävad hindamatud tutvused üle Euroopa. Nüüd on kellele külla minna.

Viimasel päeva tõusime varem, koolitust ei toimund, ja läksime Pompisse. Seejärel viis buss meid juba rongijaama, kus kallistuste saatel igaüks oma teed läks. Oli üks toredamaid nädalaid mu elus.

Ilmailu

Täna juhtus meil siis niimoodi. Lubatud lumi jõudis siiani. Inimesed on paanikas, koolid kinni, rongid kinni, trammid kinni, kõik on kinni. Jooksin siis ka välja uudistama seda ilmaimet aga 15 minuti pärast pöörasin koju tagasi, sest jalad olid läbimärjad. See, mis maha jääb, on üks paras löga ja vesi ja seda jätkub ikka parajalt. Kummikuid ja lumesaapais mul siin pole, tõmba või kilekotid jala otsa. Ilus lai lumi küll aga loodan, et nüüd enamus itaallastest ei mõtle, et lumi ongi selline ebameeldiv ja läbimärg nähtus. Tahaks ikka miinuskraadi lund. Igaljuhul ka mina ei pidanud täna tööle minema, halva ilma tõttu oli noortekeskus suletud. Põnev.

Ja ajalehte uskudes valisin ma 27 aasta kõige külmema talve, et Itaaliasse tulla (kuigi tänane ilm on minu jaoks viimaste nädalate üks soojemaid).

Noortevahetus Martial Art

Siis kui mina olin Riminis ja Roomas viibida polnud võimalik, toimus siin järjekordne noortevahetus võitluskunstide teemal. Kohale jõudsin viimaseks päevaks. Esindatud oli ka Eesti grupp. Videokokkuvõtet näete siin:

http://www.youtube.com/watch?v=G7GyUG5ZTtc

Forte Prenestino

Käisin alles teist korda Forte Prenestino´s, kuigi see asub paarikümne minuti jalutuskäigu kaugusel minu majast. Suur kompleks, a la sõjaväebaas, kus suvel käies oli neli lava, baarid nii väljas kui sees ja hoov inimesi täis. Preagu jääb pidu rohkem siseruumidesse. Käisime piilumas, mis seal toimub. Parajalt inimesi, bänd, odavad joogid. Igaljuhul põnev koht aeg-ajalt läbikäimiseks.

Film

Paar päeva tagasi käisime San Lorenzo´s kinos, Cinema Palazzo. Okupeeritud kino (millegipärast kõik kohad kuhu satun on okupeeritud). Seal näidati filmi " Sangue- La morte non esiste"(2005). Kohal olid ka peaosatäitja Elio Germano ja režissöör Libero De Rienzo. Film mulle meeldis, segamini traagika ja huumor. Germano mängib ka filmis "La nostra vita", mida oli võimalik PÖFFil näha. Samuti filmis "Mio fratello e figlio unico" ja paljudes teistes. Filmijärgne arutelu läks itaallaslikult elavaks, naerda sai kõvasti ja lõpetati külaliste küsimustega publikule.

On-arrival training

Minu on-arrival training toimus detsembri lõpus Riminis. Ja toimus see 4-5 kuud hiljem kui oleks pidanud. Kuna vahepeal seda ei korraldatud, siis polnud mina ainus, kes teenistust lõpetama hakkab. Pool informatsioonist oli selleks korraks ebavajalik, teisest küljest suur vaheldus, palju toredaid uusi tuttavaid ja palju naeru.