Henri Cartier Bresson ja viimane ring

Viimastel päevadel õnnestus käia kauaoodatus fotonäitusel Henri Cartier Bresson. Mees, kes oli moodsa fotoajakirjanduse isa. Näitus oli toredas Palazzo Incontro´s. Sisened kõigepealt armsasse raamatupoodi, kust saab osta enamasti kunsti ja filmiga seotud teoseid. Seejärel on armas ja mõnusa õhkkonnaga kohvik, mis oli rahvast paksult täis, ning seejärel viib trepp üles näitusele. Fotod räägivad enda eest. Mõned näited siin, rohkemaks google´da.

Mulle väga meeldib see tänavajupp Via de Corso ja Fontana di Trevi vahel. Seal on mitu putkat kuis tüüpiliste suveniiride seast saab otsa ka vanu ja uusi plakateid filmidest, muusikast. Kus oma töid müüvad ja pilte maalivad kunstnikud. Muidugi maalide ja muude tööde soetamiseks on parim koht Piazza Novana. Viimane kord ostsin minagi ühe pildi. Varsti on see loodetavasti minu uue toa seinal.

Torre Del Creco

Peaaegu minu viimasel EVS nädalal kutsuti mind Mid-term trainingule Napolisse, Torre De Creco´sse. See oli vana, armas hotell mere ääres, mafia südames. Koolitus kestis neli päeva, mille käigus arutasime taas EVS-iks olemise rõõme ja raskusi.

Õnneks seekord oli meil palju vaba aega. Lõunapausid mere ääres, vein, päike ja maailma kõige toredam seltskond. Pool rahvast oli tuttav Rimini ajast, pool olid uued. Ja see uus pool oli samuti üks eriline seltskond. Need on need intensiivsed neli päeva, kus leiad sarnaselt mõtlevaid inimesi, naudid pikki jutuajamisi ja tekkinud nalju, mis jäävad saatma veel kauaks. Terve Euroopa on koos. Ja siis kui tunned, et oled leidnud inimesed, kellega tahaks ka tulevikus suhelda, pead lahkuma. EVSi kurb osa. Aga loomulikult jäävad hindamatud tutvused üle Euroopa. Nüüd on kellele külla minna.

Viimasel päeva tõusime varem, koolitust ei toimund, ja läksime Pompisse. Seejärel viis buss meid juba rongijaama, kus kallistuste saatel igaüks oma teed läks. Oli üks toredamaid nädalaid mu elus.