"Kodu" (Hemma, Rež: Maximilian Hult) Ma ei tea, kuidas see juhtus aga kogemata olin endale ostnud ka selle filmi pileti. Mõtlesin selle filmi all vist midagi teist ja lihtsalt ostsin. See selleks. Ega kahju pole. Film oli üdini soe ja mõnus. Lugu sellest, kuidas leida see päris hea ja õige koht kus elada. Kas saab asendada armastatud inimesi või tuleb lõplikult minna koos nendega? Film ise on väga meeleolukas, naerda saab piisavalt, rohkemgi kui mõnes vitamiinilaksus.
Kui piletid müüki tulid, ostsin esimese hooga 8 piletit + avafilm. Ühtegi soovitust siis veel välja ei õnnestunud kraapida, seega tegutsesin tuttavate režissööride ja suuresti kõhutunde järgi. Peale eduka nädalavahetuse on tulemas veel "Möödanik", "La grande bellezza", "Kui Allah tahab", "Nagu isa, nõnda poeg"...ja vb oli veel midagi, mis hetkel ei meenu. Mitmed filmid jäävad kahjuks nägemata ka ebasobivate linastusaegade ja kiire elutempo tõttu. That's life.
Selle aasta avafilmiks oli "Gabrielle". Gabrielle on Williamsi sündroomiga tüdruk. Kui otsida wikipediast ladusamat seletust, siis Williamsi sündroomiga haigetele on iseloomulikud "haldjalikud" näojooned koos madala ninajuurega, ebaharilikult rõõmsameelne käitumine ja sundimatu suhtlemine võõrastega, arenguline mahajäämus koos hästi arenenud keeleoskusega ning kardiovaskulaarsed häired.
Selline on filmi peategelane, rõõmsameelne tüdruk, kes käib erivajadustega noorte kooris laulmas. Seal laulab ka tema armastus Martin. Lugu keerlebki nende suhte ümber ja kuidas nad koos kooriga valmistavad ette suureks esinemiseks. Tõusude ja mõõnadega võitlevad nad koosolemise ja iseseisvumise nimel.
Südamlik film, mis hoiab suurema osa ajast suu kõrvuni. Ja kõik.
"Llewyn Davise ballaad"
Väga silmipaitavalt pehme pildiga lugu folkmuusikust, kes üritab muusikamaailmas sooloartistina läbi lüüa. Lugu, mis ei vii eriti kuhugi aga mille iga minut on väga nauditav. Vaimukas dialoog vaheldub mõtlemapanevate, ilusate lauludega. Veidi nukker ja väsinud on kõik seal talvises New York'is.
Soovitan soojalt!
"Valed võmmid"
Kuna eelmine aasta oli Quentin Dupieux' Pöff'il linastunud film "Vale" üks mu lemmikutest, olid mu ootused uue filmi suhtes üpris suured. Kahjuks tuleb tõdeda, et "Valet" see üle ei löönud. Lootsin hullemat. Uues filmis oli rohkem nilbust ja vähem absurdi. Olen rahul, et vaatasin aga hea kõhutäis naeru jäi seekord tulemata.
"Tänav Palermos"
Valisin midagi veel vitamiinilaksust. Võiks öelda, et kui ma pean valima, eelistan ma pigem mitte vitamiinilaksutada. Mulle meeldib selle 6,50 eest saada pigem tugevasti raputatud kui veidike naerdud. Selline melanhoolne eestlane:) Ega mul midagi vitamiini vastu ka pole, lihtsalt ei jõua kõike vaadata ja mingi valiku peab tegema. Kuna tegu oli Itaaliaga, siis tuli valik lihtsamalt. Nostalgitsen Itaaliat vaadates ja ehk naeran ka. Seda viimast sai ka, mitte palju kuid piisvalt. Filmi sisus oli tegu tüüpilise itaalia kaose, kiusu ja rumaluse sünnitisega (no offense itaallased, te meeldite mulle ikka). See kõik aga teebki asja nii ülitobedaks, et see muutub naljakaks.
Kitsal Palermo tänava sõitsid kokku kaks autot, kumbki ei ole nõus tagurdama, et teist mööda lasta. Kogu selle probleemi ümber kuhjuv tegevus ja inimmass keerab situatsiooni veel rohkem üle võlli.
"Omar"
Kaasahaarav lugu Palestiina ja Iisraeli situatsioonist läbi vabadusvõitleja Omar'i, kes nii tihti kui võimalik ronib üle müüri, et kohtuda sõprade ja armastutud tüdruku Nadiaga. Pärast sõduri mahalaskmist valvepostil, saab lugu veelgi hoogu juurde ja tugevad löögid Omari suunas ei jää tulemata. Keerulised inimsuhted, usaldus ja usaldamatus. Põnev! Soovitan.
Oktoobri lõpp viis mind esmakordselt Berliini, koolitusele "Competence for all", kus kümne riigi osaljead jagasid oma kogemusi mitteformaalse õppimise tunnustamisest. Sellist ühtset rahvusvahelist seltskonda pole ma varem näinud, juba esimesed minutid olid nii soojad ja naljakad. Veetsime tööka ja inspireeriva nädala, saime veidi linnas ringi vaadata ja õhtuti ringi kolades baare otsida.
