Monday, November 7, 2011

Tähelepanekud elust enesest:


¤ Itaalia poisid närivad palju küüsi ja tüdrukud vajaksid meigikoolitust.
¤ Terve suvi olid mu jalad sääsepunne täis aga nägin ainult kolme sääske.
¤ Tundub, et itaallased ei võta ühtegi süüd omaks.
¤ Kui vihma sajab, sarnaneb see maailmalõpule.
¤ Organiseerimisvõime pole siin kiita. Selleks, et inimesed 3 autosse mahutada, tuli enne tund aega arutada.
¤ Kui memmepojad emale helistavad, räägivad nad ainult ilmast ja sellest, mida nad eile sõid, mida täna sõid ja mida homme söövad.
¤ ..aga see kõik on nii põnev!



Stencil

Tegime noortekas kunsti. Stencil. Mitte, et kõik asjale pihta said ja õigesti toimisid aga..kunst kuulub rahvale!






Sunday, October 23, 2011

Niisama

Trasteveres tehti muusikat (taustal suur pasunakoor) ja tänavakunsti. Kokku oli kogunenud trikimehi ja tulekeerutajaid üle linna. Mõned tuttavad näod osalesid ka. Mõtlesin see nädal minna ühe juurde šongleerimisoskust arendama. Iga teisipäev õpetab. Sellised huviringid mul. Kui pärast teenistust tööd ei leia, siis tsirkusesse ikka võetakse!



Käisin nädalavahetusel ringi ja vaatasin mida uut ja vana kraami müüakse ja märkasin, et siin leidub teisigi blonde.



Noortekeskus

Noortekeskuses teeme töökaaslasega kunstiringi, õpetan noortele inglise keelt, mängime lauatennist. Igal päeval toimub mingi huviring: india ja hip-hop tants, võitluskunst, laulmine, teater, kuhu järgmised korrad tahan ka mina minna, sest tegijad on väga vahvad ja meetodid mitmekesised: laulame, jookseme, mõtleme, räägime.








Monday, October 17, 2011

16.okt 2011- manifistazione

Pildid on vastupidises järjestuses, mitte ei viitsind hiljem viga parandada:


Kui hullem on läbi, Colosseum on alles.

Metrood oodates


Rise up?





Paugud, pisargaas






Hiigelsuur rongkäik läbi linna

Kogunemine

Saturday, October 8, 2011

Kodutrepist kaugemale











Järjekordsel CouchSurfingu Rooma aperitivol otsustasime paari sõbraga võtta vastu kutse Lõuna-Itaalisse Asce linnakesse, kus ühel tuttaval on maja. Tõstsime kisa ja leidsimegi endale autojuhi/kaaslase.

Oli reede õhtu hiline tund kui saime teada, et autojuht/kaaslane ei kavatse tulla. Väike virtuaalne koosolek ja otsus, et võtame hommikul rongi, sõidame Salernosse ja vaatame, kuidas seal edasi saab. Ascea ootab meid. Ärkan 5.30. Eelmine õhtu sai tiiru väljas käidud ja unetunde jätkus vaid hetkeks. Hommikul tundsin end nagu kukk enne koitu, pakkisin kiirelt asjad, koju unustasin palju olulist ja liikusin rongijaama suunas.

Meil läks kokku neli: Tobias Šveitsist, Amelia Hispaaniast ja saksa tüdruk Johanna. Kuna kõigil pole siin raha raisata, otsustasime võtta pileti Napolisse ja sealt edasi pool tunnikest mängida „magasime peatuse maha” mängu. Tundus loogiline ost: Napolisse on ju odavam. Harjutasime nipsu peale magama jäämist, juhuks kui kontrollimees meid kimbutab. Pärast nipsu oli näha vaid nelja naerust vappuvat kokkuvajund turisti. Õnn oli aga meie poolel ja kedagi ei huvitanud, kes me oleme või kuhu me läheme. Itaalia stiil.

Salernosse jõudes oli meil aega järgmise rongini. Vaatasime mereäärt ja pidasime linnatänaval piknikku, mille vältel olime kohalik vaatamisväärsus. Rongiga pidime sõitma ainult ühe pealtuse, sellepärast otsustasime seekord piletit üldse mitte osta. Ja loomulikult onu meieni ei jõudnudki.
Järgmisest külast võtab meid peale couchsurfingu liige, kes tutvustab elavalt seda kanti, kus ta ka ise pärit on. Nimelt on see vist mozzarella pealinn. Iga teine baar on sellenimeline. Sõidame kiirelt läbi mozzarella farmi, kiidame parimat mozzarella di bufala´t ja maitseme bufala piimast tehtud jäätist. Maitseb nagu jäätis.

Lõuna-Itaalia on imeline. Väiksed külad ja mereäärsed linnad. Kohale jõudes on teised mere ääres. Ühineme nendega. Kohal on ehk 20 inimesed kanti, kõik vanad sõbrad ja couchsurfingu liikmed.

Mere ääres on hiiglaslik maja. Enamasti seisab see tühi. Milline raiskamine, mõtlen mina.
Ootame õhtusööki. Vist tellitakse pizzat. Läheme tagasi majja ja tunneme ennast hästi. Varsti tuuakse välja muusikakastid ja läheb peoks. Tuleb nii uusi kui vanu hitte, itaaliakeelseid nostalgiahetki kui ükskuid pärleid minu muusikamaitsest. Tantsitakse kui poleks homset. Itaallastel pole selleks palju vaja. Isegi pärast pudelit õlut on võimalik tanstu lüüa. Päriselt ka!:)
Hilisemal õhtutunnil vajub minu silm kinni. Aga oh üllatust, kõik kohad on täis. Pingutan, mis ma pingutan aga vajume teiste tüdrukutega elutoa voodisse, et veel seltskondlikud olla. Hetke pärast me juba magame. Varsti äratatakse meid üles, sest ühel peolisel on siinkandis maja ja saame seal ööbida. Sõidame mäkke 15 minutit ja leiame eest veel ilusama maja, küll vaikse aga ideaalse. Igal oma voodi, vajume sekundiga unne.
Hommikul ärkame enne mehi ja asume jalgi teele. Veel viimased pildid katuseterrassil ja minek. Tee viib keerutades allamäge. Vaadates mereäärt oleme kogu aeg sama koha peal, liigume vaid allapoole. Veidi masendav. Vaade see-eest on piisav, et tuju üleval hoida. Viimase jupi hääletame ja asume maja otsima. Oleme lootusetult eksinud kui näeme kogu seltskonda mööda teed tulemas. Mõtleme, et mis nemad siin teevad. Kokku saades ühineme nendega ja keerame järgmisest majahoovist sisse. Oleme kohal.
Päeva veedame mere ääres. Mida rohkem ma mõtlen oktoobrikuusele ilmale Eestis, seda soojem tundub liiv minu varvaste all.
Hilislõunane pasta ja hakkabki pidu läbi saama. Pärast tundidepikkust organiseeritust tagasisõiduks saame siiski kõik neli endale koha autodes. Tagasiteel teeme peatuse pizzabaaris ja mängime mängu stiilis „kui sa oleks auto, siis milline?”. Poolel teel lõpetame parima armastuslaulu valimise ja vajume unne. Roomas on äratus ja kell 2 öösel ootab mind juba oma voodi.
Olen rahul, et ennast lõpuks Roomast nii kaugele vedasin.
(Pildid ilmuvad varsti)
Heliriba meenutamaks möödunud pidu:)
http://www.youtube.com/watch?v=H39ULcMeVt0