Thursday, December 12, 2013

Frances Ha

27 aastane Frances ja tema sõbranna Sophie (kes näeb välja nagu naissoost Erlend Oye oma banjoga) on tavalised noored suures New York'is. Sophie liigub oma eluga edasi (poiss-sõber, töö, kolimisplaanid), Frances aga otsib oma kohta ja on hetkelises paigalseisus. Anyway, filmi sisu võite ükskõik kust lugeda.
Mulle meeldis see film väga, ehk sellepärast, et tundsin end paljuski ära. Soov suurekskasvamisega mitte kiirustada. "Not a girl, not yet a woman". Francese roll oli tugev. Naine võib olla ebaorganiseeritud, segaduses, rõõmus, kurb, hooliv, ambitsioonikas, vaimukas, kohmakas, vahetu, siiras - kõike samal ajal. Tundub ju tegelikult tavaline inimene, ent ikkagi mõjus tema roll filmis väga jõuliselt ja sügavalt. Killuke feministi tõstab minus pead. Film sellest, kuidas on olla noor, loominguline ja segaduses...kuid tähtis on selle kõige juures rõõmsat meelt säilitada.
Film jookseb väga kergelt ja on otsast lõpuni vaimukas, vahetu ja armas. Hea meelega jälgiks Francese tegemisi veel tunde ja tunde.

"Sometimes it's good to do what you're supposed to do when you're supposed to do it"
                                                                                                  - Frances





Monday, December 9, 2013

Suur (kohutav?) ilu

"La grande bellezza"
Rež: Paolo Sorrentino




Nii "grande" film, et ei oska kuskilt alustada ega lõpetada. Üle kahe tunni visuaalset naudingut.
Võrdlusi tehakse ennekõike Fellini "La dolce vita'ga", milles ka kübeke . Peaosaline Rooma, selle magus elu, mis nüüdseks on muutunud mõrudaks. See pole enam maa noortele. Alles jäänud palju nostalgiat, tühja eksisteerimist.
Aga kõik see on nii ilus. Rooma on Rooma. Oma ilus ja valus. Linn, kus igal kivil on midagi rääkida.
Minu aasta Roomas pani seda elu mõistma, kaasa elama ja armastama. Kuigi olla itaallane, sündinud ja elanud Roomas - seda ei saa ma kunagi tunda.
Jep, kes käib peolt peole, see on tema lava. Peaagu igal õhtul on etendus. Rong, mis ei vii kuhugi, heal juhul samasse kohta tagasi.Ma küll ei tea, kas oleks pidanud keskenduma filmi teises osas nii palju õde Mariale? 
Geniaalne Toni Servillo, mõnus võrdlus ka rolliga Il Divo's.
Film, mis on oma auhindu väärt. Sorrentino, kes on puudutanud nii erinevaid teemasid, ent siiski alati minuni jõudnud. Ja tore, et ta taaskord Pärdi maagia oma filmiilusse lisas.