Palazzo delle Esposizioni

Minu järgmine muuseumituur viis mind Palazzo delle Esposizioni´i.

Maja on uhke ja paljud siinsed on seda kohta soovitanud. Küll ei leidnud ma sealt seda, mida teistelt kuulsin. Hetkel oli seal avatud üks näitus. Võimalik oli nähe kolme lühifilmi noortelt itaallastelt ning suurema osa näitusest täitis Ugo Mulas´e must-valged fotod. Ugo Mulas oli itaalia fotograaf, kes pildistas enamasti teisi kunstnikke ja tänavaid.

Roy Lichtenstein

Frank Stella

Venemaa

Tähelepanekud elust enesest:

# Loomulikult jäi kohe tänu tööle ja kolleegidele silma-kõrva inglise keele mitteoskamine. Siin on tõsiselt palju noori inimesi, kes isegi suhtlustasandil ei suuda inglise keeles midagi välja punnitada.
# Arvan, et igal teisel tüdrukul on kas tatoveering või üleliigne auk- rõngastatus ninas, kulmus, huules või mujal. Koos selle ja teiste aspektidega tunduvad nad suht poisilikud. Väljastpoolt paistavad algul liiga tugeva karakteriga olevat. Ei julgegi rääkima hakata. Tegelikult on kõik ok!
# Kui su tervisel midagi viga on, siis pead kohe arstile minema. Tema kirjutab sulle välja rohu, mille apteegist endale ostad. Tundub aga, et enamus ravimeid, mida ma Eestis olen harjunud retseptita ostma, tuleb siin läbida Kolgata tee arstile, kes kuulab ära, mis viga, midagi ei kontrolli ja kui sul veab, kirjutab ta sulle õige ravimi välja. Vedamist läheb mul kindlasti vaja, sest kui inglise keelt pole üldse antud, siis jääb üle vaid sõnaraamat, erinevatele jäsemetele näitamine ja puhas õnn, et hetk hiljem manustad just seda, mida tegelikult vajad (loomulikult tõsise häda puhul minnakse haiglasse asja uurima).
# Kui sõidan hilisõhtul trammiga koju, siis ühissõidukis viibib 10% itaallasi ja 90% muude maade esindajaid (sealhulgas tegelikult ka mina). Palju hiinlasi, palju indialasi, palju kõiki. Eks tegu ole ka linnaosaga, mis kunagi koosneski ainult immigrantidest, nüüd on aga muutunud popimaks ka noorte itaallaste seas.
# Itaallased ei tea suurt midagi, mis toimub väljaspool nende riiki. Alustagem kasvõi teiste Euroopa riikide tundmisest. Alustagem näiteks Eestist. Minult küsitakse, kust ma pärit olen. Vastan, Eestist! Selle peale tuleb kohmetu naeratus ja veel kohmetum peanoogutus. Ja küsimuse peale eesti asukoha üle, ei oska keegi suurt midagi kosta. Ja kui keegi teab öelda, et Eesti pealinn on Tallinn, ma plaksutan. Järgmine kord jälle teatab töökaaslane lasteaias, et Tallinn – pole sellist nime kuulnudki. Njah, eks see kahtlane koht ole Venemaa kõrval.
# Siin on vist kõigil koerad. Sellised keskmist kasvu nässakad. Park on koeri täis, tänavad on väljaheiteid täis. Paljud noored võtavad oma koerad igale poole kaasa. Lähevad õue õlut jooma, sõpradega kohtuma – koer kaasas. Eks see poolenisti moe asi ole.

Kadry

Minu esimesed eestlased Roomas. Pole 1,5 kuu jooksul trehvanud kuulma eesti keelt Roomas. Ümberringi on turiste igalt poolt aga mitte Eestist.
Eelmine nädal olid siin Kadry & co. Tore on omasid näha ja eesti keelt rääkida korralikult üle pika aja. Pärast paari päeva siin, viis nende tee edasi Põhja-Itaalisse. Kena reisi!

Elan "Rampa-s" koos teiste vabatahtlikega. Kellegi projekt pole aga nii pikk kui mul. Teistel on 2-3 kuud, mil nad pöörduvad tagasi koju ja üritavad seal tööd leida. Ehk siis neile on see pigem võimalus saada kogemusi, teha midagi mõistlikku oma ajaga ja õppida keelt ja kultuuri. Mina olen ainuke, kes tuli vastupidiselt töölt ära, et siia tulla. See erinevus annab väga selgelt tunda kui rääkida motivatsioonist ja tahtmisest "maailma parandada". Eriti siinsed poisid, kes igal võimalusel sebiks end töölt ära. Korraga nii palju tõbiseid ja haigeid inimesi, arstikülastused ja vihma korral mitte tööleilmumine on ainult mõned näited katsest "ehk ma ei jõua täna tööle".

Aga üldiselt on seltskond lõbus ja kui ma juba siin tondilossis elan, siis tore, et mitte üksi.

Siis kui õhtusöök koridori kolib.

Minu siinsed portogallod.

Minu töökohad

Minu vabatahtlik teenistus toimub organisatsioonis nimega Cemea. Selle nädalani oli mu töö kahes noortekeskuses. Üks on mu kodule õnneks lähedal, samamoodi nagu kontorgi. Noortekeskus Fenix19 asub koolimajas ühe maja osa ühel korrusel. See on nagu tüüpiline kooli koridor, kus ühel pool on aknad ja teisel pool klassiruumid. Nii on ka noortekeskus: koridoris on mõned mängud ja istumiskohas, ruumid eri funktsioonidega; ühes on arvutid ja töötajad, teises on laud ja mängud ning võimalus peegli ees tantsida, kolmas ruum on õppimiseks ja neljas, suurem, kunstitegevusteks. Kõik see näeb välja väga lihtne, ruumid vanad. Samas kõik vajalik on olemas ja ruumipuudust pole.

Teine noortekeskus Linkiostro, kus koha peal olen olnud vaid korra, on minu kodust väga kaugel. Sõidan pool tundi trammiga ja siis veel pool tundi bussiga. See noortekeskus on väga väike, põhimõtteliselt üks ruum nelja lauaga, kus põhirõhk on kunstilisel tegevusel. Mõlemas noortekeskuses tehakse väga palju asju taaskasutatavatest esemetest.
Kuna aga on suveaeg, siis noortekeskused teevad väga palju väljasõite. Nagu oli postitus Pantheon-ist, veepargist jne. Käiakse mere ääres, muuseumites, niisama linna peal aega veetmas.

Sel nädalal olen töötanud uues kohas, lasteaias. See on parajalt väike ja armas ja tundub, et seal on ainult kaks rühma, suured ja mitte nii suured. Seal ma siis olen ja vaatan ja aitan. Päev koosneb mängulistest tegevustest, söömisest, tihtipeale basseinis mängimisest ja pärastlõunat on kunstiline tegevus, kleebi-lõika-ja-liimi. Kuna ma pole kunagi seal tervet päeva, siis ehk midagi on mul nägemata jäänud. Igaljuhul junsud on päris lahedad, teinekord tüütud, nagu ikka. Üritan nendega mängida, nii et väga rääkima ei peaks, aitan süüa ja koristada, kleepida ja liimida.
Ja minu neljas töökoht on kontor, kus ma olen viibinud keeletundides ja kus käin mentoriga kohtumas. Minu ülesandeks saab ehk kõige enam noortevahetuse korraldamisel abiks olla. Järgmine tuleb augustis ja minu kanda jääb ehk pärast seda, detsembris toimuv noortevahetus. Kui kõik läheb plaanipäraselt.

Seega on mul neli erineva kohta, kus mul on võimalus töötada. Eelmine kuu oli enamasti noortekeskused, see kuu on rohkem lasteaeda. August peaks olema rahulikum kuu, kuna siin kõik puhkavad, enamus keskusi on suletud ja inimesed sõidavad linnast minema. Septembrist siis uue hooga. Pärast seda ma saan ehk valida, mis koht mulle kõige rohkem meeldis ja millele pühenduda soovin.

Pantheon ja keeltesegadus

Ükspäev käisime lastega Pantheoni kaemas. Pärastlõuna sisustamiseks oligi sõit kesklinna ja jäätise söömine. Uudistasime veidi ringi ja õhtuks olime tagasi kodus. Hetkel sobivad mulle hästi töökohustused, mis on seotud kuhugi minemisega, väljasõiduga. Sellisel juhul on plaanid tehtud ja tegevus olemas (ja samas näen uusi põnevaid kohti).

Probleem on ainult veel keel, mida kahjuks nii vabalt ei valda, et saaksin vestlusi maha pidada. Ja kuna peaagu ükski töötaja noortekeskustes ei oska inglise keelt, siis võite ainult arvata, kuidas meil suhtlus käib. I rahvusvahelised Pantomiimipäevad!

Peas on paras segadus. Pärast esimest nädalat siin hakkasin inglise keeles mõtlema (pea hakkab valutama), pärast kolmandat nädalat siin tahaks automaatselt itaalia keeles mõelda. Aga kujuta ette kui sõnavara, mida tean, on veel nii väike ja mu mõte eriti kaugele ei jõua (pea hakkab eriti valutama). Kuu veel ja ehk siis hakkab midagi lahti hargnema.

Kaasaegse kunsti muuseum Macro

Käisin toakaaslasega kaasaegse kunsti muuseumis Macro. Väike trammisõit San Lorenzo´sse ja olimegi kohal. Nägime palju toredat ja viskasime ka nalja kaasaegse kunsti ja selle mõistmise üle. Vaieldamatuks lemmikuks oli mingi must plönn pealkirjaga "Untitled". Kunstniku rõõmud ja hingevalu teose tegemisel meieni ei küündinud. Külastuse lõpuks jõudsime plaanini avada oma toas uksed, asetada erinevad esemes võimalikult kaootiliselt laiali ja avada muuseum. Pilet oleks ainult 5 eurot.