Rattailu

The Book Club

Kahjuks jõudsime ainult üksikutesse Londoni baaridesse/kohvikutesse, kuid meie esimene külastus oli teadlik ja ka ootustele vastav: The Book Club (http://www.wearetbc.com/). Sõime hommikusööki. Koht meenutab oma olemustelt F-hoonet ja muid taolisi kohti. Kirss tordil oli muidugi ülinunnu pinksiruum. 

Õhtuti on seal kindlasti mõnusad peod ja olengud, millest ehk mõni teine kord osa saab.

                                   
 
                                     

Tate Modern

Oma hiljutise Londoni reisi aja üks kultuursemaid külastusi toimus Tate Modern'i. See kaasaegse kunsti muuseum on wikipedia sõnul maailma külastatuim galerii. Suurem osa galeriist oli tasuta, lisaks paar tasulist näitust, milleks hetkel oli Ellen Gallagher ja Roy Lichtenstein.

                                       

Väike ülevaade üksikutest töödest:

Vaade Tate rõdult:

Tate's oli mitu ülilahedat raamatupoodi, kust ma kõik raamatud ostaks. Spetsiifiliste teemadega, visuaalselt kauneid ja loomulikult ülipõnevaid raamatuid täis pood sai mu kindlaks lemmikuks. Viskasin pilgu peale vaid esimese riiuli raamatutele, millest juba pooled vaimusilmas mu raamaturiiulis aukohal seisid. Edasi ei julgenud vaadata, kogu mu maine vara oleks sinna alla läinud. Soetasin vaid ühe aga see-eest paksu ja informatiivse iluduse.

Nii on!

Suksu!

Tegin täna oma uue Suksuga (jalgratas) esimese linnatiiru. Kokku ehk 20 km. Mõnus. Pärast aktiivset sõitu Roomas, olen sellest siin väga puudust tundnud. Kahjuks enamus aastast on liiga külm ja "talvesport" mulle väga ei istu. Kevad aga kohe karjub selle järgi, et oma iludustega välja tiirutama minna. 

Tour d'ÖÖ'l sai tehtud inspireeriv ja ühtekuuluvustunnet tekitav avapauk rattahooajale. Nüüd saab minna vaid paremaks!

Mõned iluasjakesed sõbrale:

.

Lihtsad aga kavalad abimehed ratta tõstmiseks? 
http://www.etsy.com/listing/104072889/bicycle-frame-handle?ref=shop_home_active

Või väike Pepsihoidja?

http://www.etsy.com/listing/49965950/bicycle-can-cage?ref=shop_home_active

John lase vesi välja!

John Grant - Ameerika muusik, kes hetkel elab Islandil. Sattusin talle peale Facebookis, kui mu sõber ta lugu postitas. Kuulasin veidi, hiljem avastasin, et ta esineb ka Positivusel.
Mitte et ma nüüd fänn oleks, kaugel sellest, aga avastada on huvitav.
Tuleb välja, et 2012 aasta Meltdown'i festivalil London teatas mees avalikult, et on HIV positiivne. Seda mainib ta ka laulus "Ernest Borgnine". Sellised lood siis.
Muusika ise on nii ja naa, mõned kõlavad nagu lembelaulud, mõnedel mõnus biit taga. Eriti lembelaulude puhul lääb välja suht õelad, naljakad, valusad, ilusad sõnad.  

"You think I hate myself, but it's you I hate
because you have the nerve to make me feel."

"So Jesus hasn't come in here to pick you up.
You'll still be sitting here ten years from now.
You're just a sucker but we'll see who gets the last laugh,
who knows, maybe you'll be the next queen of Denmark."

Nightswimming

"These things, they go away,
Replaced by everyday.
Nightswimming deserves a quiet night"

Teeb suve ootamise veelgi erilisemaks.