Nii on!

Suksu!

Tegin täna oma uue Suksuga (jalgratas) esimese linnatiiru. Kokku ehk 20 km. Mõnus. Pärast aktiivset sõitu Roomas, olen sellest siin väga puudust tundnud. Kahjuks enamus aastast on liiga külm ja "talvesport" mulle väga ei istu. Kevad aga kohe karjub selle järgi, et oma iludustega välja tiirutama minna. 

Tour d'ÖÖ'l sai tehtud inspireeriv ja ühtekuuluvustunnet tekitav avapauk rattahooajale. Nüüd saab minna vaid paremaks!

Mõned iluasjakesed sõbrale:

.

Lihtsad aga kavalad abimehed ratta tõstmiseks? 
http://www.etsy.com/listing/104072889/bicycle-frame-handle?ref=shop_home_active

Või väike Pepsihoidja?

http://www.etsy.com/listing/49965950/bicycle-can-cage?ref=shop_home_active

John lase vesi välja!

John Grant - Ameerika muusik, kes hetkel elab Islandil. Sattusin talle peale Facebookis, kui mu sõber ta lugu postitas. Kuulasin veidi, hiljem avastasin, et ta esineb ka Positivusel.
Mitte et ma nüüd fänn oleks, kaugel sellest, aga avastada on huvitav.
Tuleb välja, et 2012 aasta Meltdown'i festivalil London teatas mees avalikult, et on HIV positiivne. Seda mainib ta ka laulus "Ernest Borgnine". Sellised lood siis.
Muusika ise on nii ja naa, mõned kõlavad nagu lembelaulud, mõnedel mõnus biit taga. Eriti lembelaulude puhul lääb välja suht õelad, naljakad, valusad, ilusad sõnad.  

"You think I hate myself, but it's you I hate
because you have the nerve to make me feel."

"So Jesus hasn't come in here to pick you up.
You'll still be sitting here ten years from now.
You're just a sucker but we'll see who gets the last laugh,
who knows, maybe you'll be the next queen of Denmark."

Nightswimming

"These things, they go away,
Replaced by everyday.
Nightswimming deserves a quiet night"

Teeb suve ootamise veelgi erilisemaks.

Korraks tagasi

Veebruari algus viis mind korraks tagasi Rooma. Peaaegu aasta oli möödas sellest kui sealt lahkusin. Väga kodune ja hea oli tagasi olla, kahjuks olin koolitusel ja vaba aega, et ringi vaadata, peaagu polnud. Seega istusin viis päeva kesklinna hotellis. Lõuna ajal oli tunnike aeg, et linnas ringi vaadata (selle ajaga aga kuhugi ei jõudnud). Reede õhtu siiski põgenesin ülejäänud koolitusseltskonnast, et oma sõpru-tuttavaid CS karnevali peol kohata. Vana hea San Lorenzo, baarid ja melu. Ei muud kui järgmise korrani, Rooma.

Teispool mägesid

"Beyond the hills"

Lugu sellest, kuidas „ God will kill us all“. 2005 aastal Rumeeniat raputanud tõestisündinud lugu. Preester ja neli nunna arreteeriti ja alustati kohtuprotsessi.

Kloostris elavale tüdrukule Voichita’le tuleb Saksamaalt järgi sõbranna Alina, kellega nad olid lastekodu aegadel väga lähedased olnud.  Alina on vabam, julgem, Voichina aga mitte. Voichita on aga leindud Jumala ja ei vaimustu mõttest sõbrannaga Saksamaale naasta ja seal tööd otsida. Tema jaoks on tähtis süsteemsus, turvatunne. Ta on kaotanud oma sõnad, oma mõtted.

Hullumeelses maailmas on hullud kõige normaalsemad. Või vastupidi. Igaljuhul on jõudnud Aline kohta, kuhu ta ei kuulu ja millest ta aru ei saa. Ja ei peagi. Usk pole tema jaoks. Kõik, mis on meie mõistes normaalne ja reaalne tema sees, on seal keskkonnas saatan, kes su sees salaplaane sepitseb ja ootamatutel momentidel välja lööb. Suures usus on selleks abinõud, mis ei keera Alinat usku, vaid keeravad ta vaimselt ja füüsiliselt ebastabiilseks kuni on pöördumatud tagajärjed.
Kas siis Jumal tahtis seda? Usk annab sulle reeglid, mida järgida. Lõpus pead vastutama ikkagi ise.

Ekraanile naelutav kaader kui politsei saabub kloostrisse, Voichita keskses plaanis, tema tardund pilk ja kohalejõudev arusaam, mida nad vaese tüdrukuga teinud on.

Samuti on filmi lõpp see, mis paneb sündmused politseiautos paika: see on vaid üks juhtum päeva jooksul, mida tuleb lahendada. See suur kloostrimaailma, elu, valu ja mure, inimkaotus tõmmatakse nii kokku, et see upub maailmamuredesse ära.

Henri Cartier Bresson ja viimane ring

Viimastel päevadel õnnestus käia kauaoodatus fotonäitusel Henri Cartier Bresson. Mees, kes oli moodsa fotoajakirjanduse isa. Näitus oli toredas Palazzo Incontro´s. Sisened kõigepealt armsasse raamatupoodi, kust saab osta enamasti kunsti ja filmiga seotud teoseid. Seejärel on armas ja mõnusa õhkkonnaga kohvik, mis oli rahvast paksult täis, ning seejärel viib trepp üles näitusele. Fotod räägivad enda eest. Mõned näited siin, rohkemaks google´da.

Mulle väga meeldib see tänavajupp Via de Corso ja Fontana di Trevi vahel. Seal on mitu putkat kuis tüüpiliste suveniiride seast saab otsa ka vanu ja uusi plakateid filmidest, muusikast. Kus oma töid müüvad ja pilte maalivad kunstnikud. Muidugi maalide ja muude tööde soetamiseks on parim koht Piazza Novana. Viimane kord ostsin minagi ühe pildi. Varsti on see loodetavasti minu uue toa seinal.