Kaasaegne tants Aafrikast

Käisin Teatro Quirino-s vaatamas kaasaegset Aafrika tantsu. Kuulsime sellest, kuna üks meie noortevahetuse Tuneesia poiss esines seal oma kavaga. Lisaks veel tema õde ja kaks poissi. Jäin nähtuga väga rahule, silm ei kippunud unele ja nagu ikka, omadele kaasa elada on alati tore. Juba noortevahetuse ajal jäi silma Seif-i (pildilt puudub) erinev liikumine, mis kaugeldki polnud tegelenud ainult breiktantsuga. Seetõttu oli teda ka väga põnev näha teises olukorras. Oleme uhked ta üle!

http://www.youtube.com/watch?v=QB2B9HOAZMY&feature=related

http://www.teatroquirino.it/

Tummfilmid

Sellel nädalal hellitas mu kultuurimeelt esiteks tummfilmid, mis tõstsid häält ka Roomas. Vana hea Teatro Valle, mis sulgemise järel sai uue elu, ei näi väsivat. Sel korral olid kavas tummfilmid koos live bändiga. Kutsusin sõbrad kaasa ja ühinesime couchsufingu inimestega ning nautisime mõnusat atmosfääri. Sealsed inimesed ja vaba õhkkond on alati väga inspireerivad. Ette tulnud muudatused kavas ja filmile järgnenud ettekanded on alati osa selle koha eripärast.

Viaggio nella Luna (1902, di Georges Méliès)
Assalto al treno (1903, di Edwin S. Porter)
L’Inferno (1911, di Francesco Bertolini, Giuseppe de Liguoro e Adolfo Padovan)
Entr’acte (1924, di René Clair)

Auditorium Parco della Musica

Nagu ikka, juhuslikult kuulsin ühest tasuta kontserdist, kus tuleb esitusele Philip Glass-i muusika ja näidatakse dokumentaali Rebirth. Seda kõike 11. septembrit meenutades.
Maja on ilus, saal oli täis tähtsaid inimesi; kleidid, ülikonnad, võltsnaeratused+kaks suvalist ratturit. Kindlasti koht, kus varsti järgmist kontserti naudin.

www.auditorium.com

Noortevahetus Hip hop for Euromed

Nüüdseks on läbi saanud meie organisatsiooni korraldatud noortevahetus Hip hop for Euromed, kus pool professionaalsed tantsijad tulid kokku, et harjutada, esitada ühine kava ja võistelda. Kohal olid Poola, Itaalia, Maroko, Tuneesia ja Prantsusmaa.
Sellele eelnev aeg oli paras hullumaja ning mu tööpäevad kujunesid poole pikemaks. Noortevahetuse ajal olime kohapeal organiseerijateks mina ja mu toakaaslane/töökaaslane Fanny. Kuskil 22 poissi, 3 tüdrukut ja meie kogu seda kamraadi juhtimas. Polnud just lihtsaim ülesanne. Nende ühte kohta kokku kogumine võttis alati vähemalt pool tundi, ruumid olid sassis ja meie närvid krussis. Aga kokkuvõttes läks kõik kenasti. Ettevalimistava kohtumise ajal olime kindlad, et tuleb üks pikk periood hip hop tantsijate seltsis, kuna see teema pole meid elus puudutanud. Nüüd on mu arvamus täiesti muutunud. Näha nii andekaid inimesi päevast päeva tantsimas (bussis, tänavatel, pidudel), neile kaasa elada, on olnud puhas rõõm ja energia. Kuna poisid mitte ainult ei breikinud, vaid olid tasemel ka kaasaegses tantsus, mitmed olid "popping" tantsijad (nagu ka Michael Jackson), oli nende showd põnev jälgida. Poleks elus uskunud, et battle´i ajal karjume ja pillume näppe, et omasid toetada. Tippude tipp oli see kui pärast noortevahetust Fannyga võistlussalvestust vaatasime ja paremaid trikke kommenteerisime. Ise ka ei uskunud.
Emotsioonid olid vägevad. Öösiti 3-4 tundi magamist ja uuele tiirule. Üliarmsad inimesed ja liiga tühi tunne hetkel kui maja on vaikne ja ma ei koperdagi kellegi otsa, kes koridoris vedeleb või jalgu pillub.

http://www.youtube.com/watch?v=3w7FDKant4Q&feature=share

Kuhu iganes poisid ei sattunud, läks tantsimiseks. Nende peas tiirlevad ainult uued liigutused ja muusika.

Välikino

Kahel nädalal olen käinud viis korda välikinos. Siin on neid palju, mõned suured ja uhked, imeilusas kohas, teised väikesed ja ebakvaliteetsed, kuskil aias koos hubase söögikohaga. Mõlemal juhul on tegu toreda õhkkonnaga. Pooled on tasuta, pooled tahavad 5-6 euot.

Villa Borgheses vaatasin ära Ristiisa 1 ja 2 osa. Ülejäänud korrad vaatasin itaalia filme. Neid on ju seinast seina (ja tihtipeale sinna kehvema seina poole). Aga üks oli isegi täitsa hea, selle aasta film Giuseppe Gagliardi "Tatanka". Hiljem oli kohtumine režissööriga ja ka mõned näitlejad olid kohal. (Teatud filmide puhul on "ping-pong" õhtud, küsimused-vastused filmiga seotud inimestelt. Paar päeva tagasi näidati PÖFFil linastunud "20 sigarette", samuti koos režissööriga).
Paljud kinod näitavad ka laias valikus itaalia vanu filme aga nende peale ma pole veel trehvanud. Ja eks see ole pooleldi kinoelamus ja pooleldi itaalia keele õppimiseks. Igatahes palju-palju on veel vaadata, nii uut kui vana kraami. Woody Allen pidi ka praegu Roomas filmi tegema. Mõtlesin, et lähen ütlen "tere".

Palazzo delle Esposizioni

Minu järgmine muuseumituur viis mind Palazzo delle Esposizioni´i.

Maja on uhke ja paljud siinsed on seda kohta soovitanud. Küll ei leidnud ma sealt seda, mida teistelt kuulsin. Hetkel oli seal avatud üks näitus. Võimalik oli nähe kolme lühifilmi noortelt itaallastelt ning suurema osa näitusest täitis Ugo Mulas´e must-valged fotod. Ugo Mulas oli itaalia fotograaf, kes pildistas enamasti teisi kunstnikke ja tänavaid.

Roy Lichtenstein

Frank Stella

Venemaa

Tähelepanekud elust enesest:

# Loomulikult jäi kohe tänu tööle ja kolleegidele silma-kõrva inglise keele mitteoskamine. Siin on tõsiselt palju noori inimesi, kes isegi suhtlustasandil ei suuda inglise keeles midagi välja punnitada.
# Arvan, et igal teisel tüdrukul on kas tatoveering või üleliigne auk- rõngastatus ninas, kulmus, huules või mujal. Koos selle ja teiste aspektidega tunduvad nad suht poisilikud. Väljastpoolt paistavad algul liiga tugeva karakteriga olevat. Ei julgegi rääkima hakata. Tegelikult on kõik ok!
# Kui su tervisel midagi viga on, siis pead kohe arstile minema. Tema kirjutab sulle välja rohu, mille apteegist endale ostad. Tundub aga, et enamus ravimeid, mida ma Eestis olen harjunud retseptita ostma, tuleb siin läbida Kolgata tee arstile, kes kuulab ära, mis viga, midagi ei kontrolli ja kui sul veab, kirjutab ta sulle õige ravimi välja. Vedamist läheb mul kindlasti vaja, sest kui inglise keelt pole üldse antud, siis jääb üle vaid sõnaraamat, erinevatele jäsemetele näitamine ja puhas õnn, et hetk hiljem manustad just seda, mida tegelikult vajad (loomulikult tõsise häda puhul minnakse haiglasse asja uurima).
# Kui sõidan hilisõhtul trammiga koju, siis ühissõidukis viibib 10% itaallasi ja 90% muude maade esindajaid (sealhulgas tegelikult ka mina). Palju hiinlasi, palju indialasi, palju kõiki. Eks tegu ole ka linnaosaga, mis kunagi koosneski ainult immigrantidest, nüüd on aga muutunud popimaks ka noorte itaallaste seas.
# Itaallased ei tea suurt midagi, mis toimub väljaspool nende riiki. Alustagem kasvõi teiste Euroopa riikide tundmisest. Alustagem näiteks Eestist. Minult küsitakse, kust ma pärit olen. Vastan, Eestist! Selle peale tuleb kohmetu naeratus ja veel kohmetum peanoogutus. Ja küsimuse peale eesti asukoha üle, ei oska keegi suurt midagi kosta. Ja kui keegi teab öelda, et Eesti pealinn on Tallinn, ma plaksutan. Järgmine kord jälle teatab töökaaslane lasteaias, et Tallinn – pole sellist nime kuulnudki. Njah, eks see kahtlane koht ole Venemaa kõrval.
# Siin on vist kõigil koerad. Sellised keskmist kasvu nässakad. Park on koeri täis, tänavad on väljaheiteid täis. Paljud noored võtavad oma koerad igale poole kaasa. Lähevad õue õlut jooma, sõpradega kohtuma – koer kaasas. Eks see poolenisti moe asi ole.