John lase vesi välja!

John Grant - Ameerika muusik, kes hetkel elab Islandil. Sattusin talle peale Facebookis, kui mu sõber ta lugu postitas. Kuulasin veidi, hiljem avastasin, et ta esineb ka Positivusel.
Mitte et ma nüüd fänn oleks, kaugel sellest, aga avastada on huvitav.
Tuleb välja, et 2012 aasta Meltdown'i festivalil London teatas mees avalikult, et on HIV positiivne. Seda mainib ta ka laulus "Ernest Borgnine". Sellised lood siis.
Muusika ise on nii ja naa, mõned kõlavad nagu lembelaulud, mõnedel mõnus biit taga. Eriti lembelaulude puhul lääb välja suht õelad, naljakad, valusad, ilusad sõnad.  

"You think I hate myself, but it's you I hate
because you have the nerve to make me feel."

"So Jesus hasn't come in here to pick you up.
You'll still be sitting here ten years from now.
You're just a sucker but we'll see who gets the last laugh,
who knows, maybe you'll be the next queen of Denmark."

Nightswimming

"These things, they go away,
Replaced by everyday.
Nightswimming deserves a quiet night"

Teeb suve ootamise veelgi erilisemaks.

Korraks tagasi

Veebruari algus viis mind korraks tagasi Rooma. Peaaegu aasta oli möödas sellest kui sealt lahkusin. Väga kodune ja hea oli tagasi olla, kahjuks olin koolitusel ja vaba aega, et ringi vaadata, peaagu polnud. Seega istusin viis päeva kesklinna hotellis. Lõuna ajal oli tunnike aeg, et linnas ringi vaadata (selle ajaga aga kuhugi ei jõudnud). Reede õhtu siiski põgenesin ülejäänud koolitusseltskonnast, et oma sõpru-tuttavaid CS karnevali peol kohata. Vana hea San Lorenzo, baarid ja melu. Ei muud kui järgmise korrani, Rooma.

Teispool mägesid

"Beyond the hills"

Lugu sellest, kuidas „ God will kill us all“. 2005 aastal Rumeeniat raputanud tõestisündinud lugu. Preester ja neli nunna arreteeriti ja alustati kohtuprotsessi.

Kloostris elavale tüdrukule Voichita’le tuleb Saksamaalt järgi sõbranna Alina, kellega nad olid lastekodu aegadel väga lähedased olnud.  Alina on vabam, julgem, Voichina aga mitte. Voichita on aga leindud Jumala ja ei vaimustu mõttest sõbrannaga Saksamaale naasta ja seal tööd otsida. Tema jaoks on tähtis süsteemsus, turvatunne. Ta on kaotanud oma sõnad, oma mõtted.

Hullumeelses maailmas on hullud kõige normaalsemad. Või vastupidi. Igaljuhul on jõudnud Aline kohta, kuhu ta ei kuulu ja millest ta aru ei saa. Ja ei peagi. Usk pole tema jaoks. Kõik, mis on meie mõistes normaalne ja reaalne tema sees, on seal keskkonnas saatan, kes su sees salaplaane sepitseb ja ootamatutel momentidel välja lööb. Suures usus on selleks abinõud, mis ei keera Alinat usku, vaid keeravad ta vaimselt ja füüsiliselt ebastabiilseks kuni on pöördumatud tagajärjed.
Kas siis Jumal tahtis seda? Usk annab sulle reeglid, mida järgida. Lõpus pead vastutama ikkagi ise.

Ekraanile naelutav kaader kui politsei saabub kloostrisse, Voichita keskses plaanis, tema tardund pilk ja kohalejõudev arusaam, mida nad vaese tüdrukuga teinud on.

Samuti on filmi lõpp see, mis paneb sündmused politseiautos paika: see on vaid üks juhtum päeva jooksul, mida tuleb lahendada. See suur kloostrimaailma, elu, valu ja mure, inimkaotus tõmmatakse nii kokku, et see upub maailmamuredesse ära.

Henri Cartier Bresson ja viimane ring

Viimastel päevadel õnnestus käia kauaoodatus fotonäitusel Henri Cartier Bresson. Mees, kes oli moodsa fotoajakirjanduse isa. Näitus oli toredas Palazzo Incontro´s. Sisened kõigepealt armsasse raamatupoodi, kust saab osta enamasti kunsti ja filmiga seotud teoseid. Seejärel on armas ja mõnusa õhkkonnaga kohvik, mis oli rahvast paksult täis, ning seejärel viib trepp üles näitusele. Fotod räägivad enda eest. Mõned näited siin, rohkemaks google´da.

Mulle väga meeldib see tänavajupp Via de Corso ja Fontana di Trevi vahel. Seal on mitu putkat kuis tüüpiliste suveniiride seast saab otsa ka vanu ja uusi plakateid filmidest, muusikast. Kus oma töid müüvad ja pilte maalivad kunstnikud. Muidugi maalide ja muude tööde soetamiseks on parim koht Piazza Novana. Viimane kord ostsin minagi ühe pildi. Varsti on see loodetavasti minu uue toa seinal.

Torre Del Creco

Peaaegu minu viimasel EVS nädalal kutsuti mind Mid-term trainingule Napolisse, Torre De Creco´sse. See oli vana, armas hotell mere ääres, mafia südames. Koolitus kestis neli päeva, mille käigus arutasime taas EVS-iks olemise rõõme ja raskusi.

Õnneks seekord oli meil palju vaba aega. Lõunapausid mere ääres, vein, päike ja maailma kõige toredam seltskond. Pool rahvast oli tuttav Rimini ajast, pool olid uued. Ja see uus pool oli samuti üks eriline seltskond. Need on need intensiivsed neli päeva, kus leiad sarnaselt mõtlevaid inimesi, naudid pikki jutuajamisi ja tekkinud nalju, mis jäävad saatma veel kauaks. Terve Euroopa on koos. Ja siis kui tunned, et oled leidnud inimesed, kellega tahaks ka tulevikus suhelda, pead lahkuma. EVSi kurb osa. Aga loomulikult jäävad hindamatud tutvused üle Euroopa. Nüüd on kellele külla minna.

Viimasel päeva tõusime varem, koolitust ei toimund, ja läksime Pompisse. Seejärel viis buss meid juba rongijaama, kus kallistuste saatel igaüks oma teed läks. Oli üks toredamaid nädalaid mu elus.

Ilmailu

Täna juhtus meil siis niimoodi. Lubatud lumi jõudis siiani. Inimesed on paanikas, koolid kinni, rongid kinni, trammid kinni, kõik on kinni. Jooksin siis ka välja uudistama seda ilmaimet aga 15 minuti pärast pöörasin koju tagasi, sest jalad olid läbimärjad. See, mis maha jääb, on üks paras löga ja vesi ja seda jätkub ikka parajalt. Kummikuid ja lumesaapais mul siin pole, tõmba või kilekotid jala otsa. Ilus lai lumi küll aga loodan, et nüüd enamus itaallastest ei mõtle, et lumi ongi selline ebameeldiv ja läbimärg nähtus. Tahaks ikka miinuskraadi lund. Igaljuhul ka mina ei pidanud täna tööle minema, halva ilma tõttu oli noortekeskus suletud. Põnev.

Ja ajalehte uskudes valisin ma 27 aasta kõige külmema talve, et Itaaliasse tulla (kuigi tänane ilm on minu jaoks viimaste nädalate üks soojemaid).