Lemmikfestival Schilling tõi meid taas Kilingi-Nõmme. Vaieldamatult parim õhkkond, muusika, inimesed, söök, ilm. Alati on nostalgiline sinna tagasi minna, meenutades oma eelmisi ja ka esimest Schillingut, mis oli hoopis midagi muud kui praegu. Loogiline. Üritus areneb, kasvab. Mäletan ülihästi seda esimest rohelist flaierit, mis tol ajal (kõlab nagu 35 a tagasi) mulle ühe Kilingi-Nõmme tüübi poolt Viljandi folgil näppu pisteti. Nii algas meie suvine ringihääletamine, kaasas vaid magamiskott, teadmata, kuhu läheme või kus ööbime. Afterparty lõppes meie jaoks aga kell 7 hommikul. Siis oli juba mõnus õue päikse kätte peesitama minna ja silm looja lasta. Mõned tunnid hiljem, pöial püsti ja minema.
Must-valge meenutust Schillingust, mis oli tegelikult nii värviline. Mul on hea meel, et inimesed on nii ilusad ja head!
Must-valge meenutust Schillingust, mis oli tegelikult nii värviline. Mul on hea meel, et inimesed on nii ilusad ja head!
No comments:
Post a Comment