Valimiste-eelne aeg oli täis kampaaniaid, performance jm igal nurgal. Inimesed jagasi flaiereid, seljad olid kleepekaid täis, teatriaias käis performance, kus läbi kunsti kutsuti inimesi hääletama. Facebooki itaalia sõbrad postitasid üleskutseid iga päev. Sõbrad saatsid kõikidele telefonis olevatele kontaktidele sõnumeid, et minge hääletama. Reklaam pidi jõudma tänavatel otse inimesteni, kuna lehed ja televisioon ajavad oma rida.
Üle mitmekümne aasta oli hääletusprotsent piisavalt suur 57%, hooolimata Berlusconi soovitusest mitte hääletada ja muudest alatutest trikkidest. 95% andis oma hääle tuumajaama ehitamise vastu, vesi peab jääma riigile ja kõik ministrid, kaasa arvatud peaminiester, peavad oma tegudest aru andma ja õigel ajal kohtusse ilmuma.
See oli suur pidu itaallastele, kes kogunesid platsidele pidutsema. Kui küsisin sõbralt, kas siis midagi nüüd muutub ka, ütles ta: "arvatavasti mitte". Aga teadmine, et nii palju inimesi on oma hääle kuuldavaks teinud, on piisavalt hea, et edasi minna. Vanade plakatite kõrvale ilmusid uued: Aitäh Itaalia!
See oli suur pidu itaallastele, kes kogunesid platsidele pidutsema. Kui küsisin sõbralt, kas siis midagi nüüd muutub ka, ütles ta: "arvatavasti mitte". Aga teadmine, et nii palju inimesi on oma hääle kuuldavaks teinud, on piisavalt hea, et edasi minna. Vanade plakatite kõrvale ilmusid uued: Aitäh Itaalia!
:-) armas
ReplyDelete