Olen sukeldunud peadpidi Rooma ellu. Kui välja arvata paar vabatahtlikku, siis peale nende keegi eriti inglise keelt ei räägi. Täna oli mu teine keeletund ja ma alles nüüd hakkan kahtlema, et olen (eksitusel) sattunud tugevamasse gruppi. Kui teised teevad harjutusi ja alustavad algusest, siis minu grupis on ainult itaalia keel, õpetaja muud ei räägi. Ta oskab väga hästi inglise keelt aga pool kiusu pärast ei räägi, me peame ju õppima. Tegelt ta on väga lahe. Peale minu on grupis nüüdseks ainult hispaania tüdrukud, kes jagavad asja, kuna keeltevaheline sarnasus on nii suur. Ma olen ainuke udu, kes noogutab kaasa kui vaja.

Elan suures, koledas majas. Maja ühel korrusel on klassiruumidest ehitatud toad, selline ühikaelu käib siin hetkel. Rahvast on palju, esindatud on Saksamaa, Portugal, Hiina, Prantsusmaa, Iisrael jne.

----------

Elan Pigneto lõunapoolses, ehk kaugemas osas. See on olnud pikka aega elamiseks sisserändajatele, tänavapilt on kirju. Nüüd aga, kui ühistrantspordi ühendus kesklinnaga on mugavam, kolivad siia järjest rohkem ka kohalikud. Pigneto linnapoolsest osast on saanud väga lahe ja populaarne paik alternatiivsetele baaridele, kohvikutele. Siin on ka esmaspäeval tänavad noori täis, kes sõbraga, kes perega, kes koeraga. Õhkkond on väga tore ja sõbralik. Pole vist palju vaja, olen leidnud ideaalse koha, kus käia!