Kodutrepist kaugemale

Järjekordsel CouchSurfingu Rooma aperitivol otsustasime paari sõbraga võtta vastu kutse Lõuna-Itaalisse Asce linnakesse, kus ühel tuttaval on maja. Tõstsime kisa ja leidsimegi endale autojuhi/kaaslase.

Oli reede õhtu hiline tund kui saime teada, et autojuht/kaaslane ei kavatse tulla. Väike virtuaalne koosolek ja otsus, et võtame hommikul rongi, sõidame Salernosse ja vaatame, kuidas seal edasi saab. Ascea ootab meid. Ärkan 5.30. Eelmine õhtu sai tiiru väljas käidud ja unetunde jätkus vaid hetkeks. Hommikul tundsin end nagu kukk enne koitu, pakkisin kiirelt asjad, koju unustasin palju olulist ja liikusin rongijaama suunas.

Meil läks kokku neli: Tobias Šveitsist, Amelia Hispaaniast ja saksa tüdruk Johanna. Kuna kõigil pole siin raha raisata, otsustasime võtta pileti Napolisse ja sealt edasi pool tunnikest mängida „magasime peatuse maha” mängu. Tundus loogiline ost: Napolisse on ju odavam. Harjutasime nipsu peale magama jäämist, juhuks kui kontrollimees meid kimbutab. Pärast nipsu oli näha vaid nelja naerust vappuvat kokkuvajund turisti. Õnn oli aga meie poolel ja kedagi ei huvitanud, kes me oleme või kuhu me läheme. Itaalia stiil.

Salernosse jõudes oli meil aega järgmise rongini. Vaatasime mereäärt ja pidasime linnatänaval piknikku, mille vältel olime kohalik vaatamisväärsus. Rongiga pidime sõitma ainult ühe pealtuse, sellepärast otsustasime seekord piletit üldse mitte osta. Ja loomulikult onu meieni ei jõudnudki.
Järgmisest külast võtab meid peale couchsurfingu liige, kes tutvustab elavalt seda kanti, kus ta ka ise pärit on. Nimelt on see vist mozzarella pealinn. Iga teine baar on sellenimeline. Sõidame kiirelt läbi mozzarella farmi, kiidame parimat mozzarella di bufala´t ja maitseme bufala piimast tehtud jäätist. Maitseb nagu jäätis.

Lõuna-Itaalia on imeline. Väiksed külad ja mereäärsed linnad. Kohale jõudes on teised mere ääres. Ühineme nendega. Kohal on ehk 20 inimesed kanti, kõik vanad sõbrad ja couchsurfingu liikmed.

Mere ääres on hiiglaslik maja. Enamasti seisab see tühi. Milline raiskamine, mõtlen mina.

Ootame õhtusööki. Vist tellitakse pizzat. Läheme tagasi majja ja tunneme ennast hästi. Varsti tuuakse välja muusikakastid ja läheb peoks. Tuleb nii uusi kui vanu hitte, itaaliakeelseid nostalgiahetki kui ükskuid pärleid minu muusikamaitsest. Tantsitakse kui poleks homset. Itaallastel pole selleks palju vaja. Isegi pärast pudelit õlut on võimalik tanstu lüüa. Päriselt ka!:)

Hilisemal õhtutunnil vajub minu silm kinni. Aga oh üllatust, kõik kohad on täis. Pingutan, mis ma pingutan aga vajume teiste tüdrukutega elutoa voodisse, et veel seltskondlikud olla. Hetke pärast me juba magame. Varsti äratatakse meid üles, sest ühel peolisel on siinkandis maja ja saame seal ööbida. Sõidame mäkke 15 minutit ja leiame eest veel ilusama maja, küll vaikse aga ideaalse. Igal oma voodi, vajume sekundiga unne.
Hommikul ärkame enne mehi ja asume jalgi teele. Veel viimased pildid katuseterrassil ja minek. Tee viib keerutades allamäge. Vaadates mereäärt oleme kogu aeg sama koha peal, liigume vaid allapoole. Veidi masendav. Vaade see-eest on piisav, et tuju üleval hoida. Viimase jupi hääletame ja asume maja otsima. Oleme lootusetult eksinud kui näeme kogu seltskonda mööda teed tulemas. Mõtleme, et mis nemad siin teevad. Kokku saades ühineme nendega ja keerame järgmisest majahoovist sisse. Oleme kohal.

Päeva veedame mere ääres. Mida rohkem ma mõtlen oktoobrikuusele ilmale Eestis, seda soojem tundub liiv minu varvaste all.

Hilislõunane pasta ja hakkabki pidu läbi saama. Pärast tundidepikkust organiseeritust tagasisõiduks saame siiski kõik neli endale koha autodes. Tagasiteel teeme peatuse pizzabaaris ja mängime mängu stiilis „kui sa oleks auto, siis milline?”. Poolel teel lõpetame parima armastuslaulu valimise ja vajume unne. Roomas on äratus ja kell 2 öösel ootab mind juba oma voodi.
Olen rahul, et ennast lõpuks Roomast nii kaugele vedasin.

(Pildid ilmuvad varsti)

Heliriba meenutamaks möödunud pidu:)
http://www.youtube.com/watch?v=H39ULcMeVt0