Istanbul

This is a song about somebody else.

Must raamat

"Ma armastasin ujumisriiete õlapaelte jälgi sinu seljal (selle trikoo olid sa laenanud oma emalt), armastasin vaadata, kuidas sa hajameelselt juukseid läbi sõrmede libistad, kui oled närvis, kuidas filtrita sigarette suitsetades pöidla ja keskmise sõrmega keelelt tubakapuru nopid, kuidas sa kinos filmi vaadates suu avad, kuidas sul raamatut lugedes on alati käepärast taldrik pähkleid ja röstitud kikerherneid, mida ja hajameelselt suhu pistad; mulle meeldis, kuidas sa kaotasid pidevalt oma võtmeid ja kuidas kissitasid lühinägelikult silmi, kuid ei olnud mitte mingil juhul nõus tunnistama, et sa ei näe hästi. Ma armastasin sind ja muretsesin, kui sa kõndisid teisele poole teed ja jäid vaatama mingit kauget nähtamatut punkti, süvenenuna oma mõtetesse. Ma kartsin, aga ka armastasin sinu ideid, nii neid, mida sa mulle avaldasid, kui ka neid, mida ma ei osanud isegi aimata!"

Stockholm

Ólafur Arnalds

November 2013, Kaarli kirik

Frances Ha

27 aastane Frances ja tema sõbranna Sophie (kes näeb välja nagu naissoost Erlend Oye oma banjoga) on tavalised noored suures New York'is. Sophie liigub oma eluga edasi (poiss-sõber, töö, kolimisplaanid), Frances aga otsib oma kohta ja on hetkelises paigalseisus. Anyway, filmi sisu võite ükskõik kust lugeda.

Mulle meeldis see film väga, ehk sellepärast, et tundsin end paljuski ära. Soov suurekskasvamisega mitte kiirustada. "Not a girl, not yet a woman". Francese roll oli tugev. Naine võib olla ebaorganiseeritud, segaduses, rõõmus, kurb, hooliv, ambitsioonikas, vaimukas, kohmakas, vahetu, siiras - kõike samal ajal. Tundub ju tegelikult tavaline inimene, ent ikkagi mõjus tema roll filmis väga jõuliselt ja sügavalt. Killuke feministi tõstab minus pead. Film sellest, kuidas on olla noor, loominguline ja segaduses...kuid tähtis on selle kõige juures rõõmsat meelt säilitada.
Film jookseb väga kergelt ja on otsast lõpuni vaimukas, vahetu ja armas. Hea meelega jälgiks Francese tegemisi veel tunde ja tunde.

"Sometimes it's good to do what you're supposed to do when you're supposed to do it"
                                                                                                  - Frances

Suur (kohutav?) ilu

"La grande bellezza"
Rež: Paolo Sorrentino

Nii "grande" film, et ei oska kuskilt alustada ega lõpetada. Üle kahe tunni visuaalset naudingut.
Võrdlusi tehakse ennekõike Fellini "La dolce vita'ga", milles ka kübeke 8½. Peaosaline Rooma, selle magus elu, mis nüüdseks on muutunud mõrudaks. See pole enam maa noortele. Alles jäänud palju nostalgiat, tühja eksisteerimist.
Aga kõik see on nii ilus. Rooma on Rooma. Oma ilus ja valus. Linn, kus igal kivil on midagi rääkida.
Minu aasta Roomas pani seda elu mõistma, kaasa elama ja armastama. Kuigi olla itaallane, sündinud ja elanud Roomas - seda ei saa ma kunagi tunda.

Jep, kes käib peolt peole, see on tema lava. Peaagu igal õhtul on etendus. Rong, mis ei vii kuhugi, heal juhul samasse kohta tagasi.Ma küll ei tea, kas oleks pidanud keskenduma filmi teises osas nii palju õde Mariale? 

Geniaalne Toni Servillo, mõnus võrdlus ka rolliga Il Divo's.
Film, mis on oma auhindu väärt. Sorrentino, kes on puudutanud nii erinevaid teemasid, ent siiski alati minuni jõudnud. Ja tore, et ta taaskord Pärdi maagia oma filmiilusse lisas.